laupäev, 3. oktoober 2015

Kelby´s Worldwide Photowalk Tallinnas

Ärgates meenus mulle, et näe ongi käes Tallinna minekupäev! Kahtlesin ja kõhklesin, vaatasin bussiaegu. Lõpuks hajutas Jüri mu kahtlused ning otsus sai küpseks minekuks.


Pakkisin vajalikud asjad õlakotti, rattaga bussijaama ja bussile. Enne linna leppisime Jüriga, et tulen Pääskülas maha ja siis juba lähme koos kohtumispaika.


Kohtumisel Jalutuskäigu liidri Andrus Noorhani´ga ja teiste huvilistega rõõmustasime meile sobiliku ilma üle. Nii algaski mõnus rännak pealinna tänavail fotoaparaatidega....No vaated siia - vaated tänna,  oli avastamist ja põnevust.... Vaateplatvormil sain Jürilt panoraami tegemise õpetusi. Ta seisis lausa mu kõrval ja kontrollis tegevuse omastamist rangeimal moel!!! Hea küll: võtted tegin ära, aga kodus neid töötlema asudes, oli esialgu pusimist...siiski ma usun, et tulin toime....




Toompeal on alati mõnus jalutada. Mu  Medkooli kursuse esimesel aastal tuli aina marssida üles ja pärast alla, aga mõne tunni ajal oli vahel hea end unustada merevaadet vaatama....nii noored romantikud, nagu me siis olime....


Kolades Toompeal, mõtlesin nostalgiliselt elu ja aja kiirele kulgemisele....



Jõudsime Niguliste kiriku juurde, mille läheduses asub linna pisim väljakaeve - Nõelasilma tänav!


Niimoodi kõndides ja kuulates A.Noorhani jutustusi olime endise kino Sõpruse ees platsil ja seal vallandusid mitmedki värvikad mälestused nii Pontšikubaarist ja Valli baarist.


Edasi kulgesime vanalinnas niisugustes põnevustes, kus mõnigi koht üllatusi tõi.


Andruse plaanitud koosistumise koht oli teisele üritusele broneeritud ja kohe tegime otsuse leida uus. See keerulise nimega Pubi (oli Jüri blogis), kuhu lõpuks maha potsatasime ja alles nüüd tundsime, et kõhud nõudsid täitmist. Tore ja mõnus grupp sumises armsasti - tutvuti omavahel paremini....
Lõpuks sai aeg otsa ja iga üks meist lahkus rahulolevana kordaläinud õhtupoolest...
Siiski viis Jüri mind Vabaduse Risti juurde...


Kui ka hommikul olin olnud kahtlusis, siis nüüd olin rõõmus osaleja selles üleilmses fotojalutuses.

laupäev, 5. september 2015

Ordukate suvised käimised 2015

Peale kevadist eestis ringleva näituse maha võtmist Kohilas, on olnud Ordukatel pikem vaikus retkedes.
Kõigil juba kibeles miskit taas koos eestimaal avastada ja nii tegi külla kutse Lee, kes meid Vainupeale suvilasse kutsus! Muret  oli, aga nagu alati laabus kõik imekenasti ja kõikide osavõtnute südametes soojad tänusõnad ja kenad hetked fotodena olemas! Sintlased võtsid mind oma kampa ja suund läks põhjranniku poole!

Möödusime Seidla tuulikust..

...ja Seidla mõisast

Väikese seikluse järel toimus gruppide ühinemine Vihula mõisas. Kallistused ja muu tseremoniaalsus ning siis juba Vainupeale Lee hubasesse suvemajja... Lauake kattis end rikkalikult ja väike kohv ning kõhutäitmine! Kohe oli vaja ka uudistama minna kohalikke huviväärsusi, kus me polnud keegi enne käinud!
Meeldejäävaim tundus Sagritsa majamuuseum Karepal, kus kohtusime äkisti samal õhtul perfomansi autorite Jüri Ojaveri ja Leonhard Lapiniga...





Seejärel ruttasime liivaranda suure rändrahnu juurde, kus meist mõnigi ujumas käis ja mõni jalgu kastis.


Ja kus merre suubus väike jõeke kurvetades...


Lõõgastunult ja rahul, asusime uuele avastusretkele Karlepa ravimtaimeaias. Minul kulus kogu tähelepanu taimeaia tutvustajale K.Luke jutule.Taimehoidiseid sai maitsta ja kaasa osta. Pildi tegin rukkilillest külastuse lõpus, kui hakkasime lahkuma....


Lee juhatusel rändasime siis Toolse randa ja varemete juurde....



Siis kihutasime Kunda tsemendivabriku algkorstnat vaatama


Kolasime enne päikese loojumist suure kivi juures mererannas ja lõpuks jõudsime Malla mõisa juurde,kust meile vastu astus kaabuga valges särgis ja kikilipsuga mõisahärra, kes lahkelt ümbruses pilte lubas teha, aga mõisa sisemusse uudistamiseks keelu andis...

Malla mõisa peremees
Nüüd oli taas õhtusöögi aeg ja kuna Heleni app röökis virmalisi, siis pimeduses me mereranda ka suundusime varustatud peatuledega ja muu fototehnikaga... Minul puudus statiiv ja ees seisis omamoodi endaga seiklus: tuule käes hoida aparaat pika säri ajal liikumatult, et tähed selgetena jääks... sellest võiks kohe pikalt jutustada...



Uhkelt ja väsinult oma asemetele vajudes uinusime ja hommik tuli vilepilli saatel, mida mängis meie Luuleke!
Hommikukohv ja veel Vainupea kabel ning päevavalges rand ja lahkumine oligi käes. Rõõmsad ja õnnelikud ning pisut kahjugi, et aeg otsa sai....

neljapäev, 13. august 2015

Sellest, kuidas me Nigulas käisime

Meie klubi Henn on üks ütlemata tore kamraad, kes pidevalt meid aktiviseerib! Nii juhtus ka seekord! Henn hüüdis PFK Jutunurka ja osalemas olime mina ja Margit, sest aeg sobis.
Hommikul laadis ta mu oma Fookusesse ja sõit läks K-Nõmme poole, et sealt haakida juurde Margit. Hennul on alati tehtud eeltöö ja info alusel suundusime Sookuninga Looduskaitse ala poole, kus kohapea selgus, et sinna me ei pääse vesise raja tõttu.






Nii otsustasime liikuda Nigulasse. Hennu soovunelmaks oli leida huulheina õis ja minu soov oli tähesadu! Margitil vist kõik kokku!!! :) 
Enne Nigula järve juurde minemist põikasime Nigula LK keskusse ja seal Henn moosis meile ööseks tubased võimalused magamiseks palkmajakeses, mis meile kohe väga meeldis....
Taas autodesse ja viuh Nigula järve äärde parklasse! Igal omad unistused meeles mõlkumas! Mina olin käinud samas juba 2012 aastal Ordukate grupiga ööudu jahtimas, ööbisime järve tornis! Nüüd selgus, et torni pole enam olemaski...


Selline oli enne....

Siiski nostalgias tegin mõned võtted järvest




Liikusime tagasi LK keskusse, kust pidi kraavist üle minema sild ja algama laudtee rappa...



Midagi polnud neist, ei silda ega laudteed! Keerasime otsa taas Nigula järve juurde, et päikeseloojangut jäädvustada. Kiilid lendasivad narritades me ümber ja ühele sain minagi pihta..


Loojangut nautinult ja pimeduse saabumisel, maandusime taas Nigula LK keskusse juba lubatud palkmajakesse, tegime teed ja kohvi ning kinnitasime nälgind keha, et taas minna fotojahile juba pimedas tähistaevas vehklevatele lendtähtedele. Saanud lõpuks õiged sätted aparaatidesse, läks tulistamiseks! Noh mis seal pikas säris ikka tulistada, lihtsalt ootasime, kui aparaat võttega valmis sai!


Süda rahul ja ise õnnelikud lippasime tulemustega palkmajja tuttu! Margit laskis ennast nutimoblal hommikul vara äratada, sest lubas teha hommikukohvi! Sibin sabin hommikeine, pakkimine ja minik, sest Hennu huulheina õis oli veel tabamata. Tee ääres põldudel jalutasid nn. ohutus kauguses tavalised kured koos sookurgedega ja siis äkki vasakul oli nii sobiv udune heinarullidega värk....


Jahmerdasime kolmekesi mõnd aega, kuid udu hakkas hajuma ja meie ka liikuma. Margit kodu poole ja meie Tolkuse rappa, et päästa, mis päästa annab...




Leidsime pika otsimise peale siiski juba õitsenud laialehise huulheina ! Ehk siis täielikust õnnest jäi puudu veel  täielikum tabamus! Järgmisel aastal kordame!

pühapäev, 10. mai 2015

Minu tänavune Emadepäev!

Alati, kui mu noored mulle külla tulevad, on minu jaoks nagu pidupäev! Seekordki tegin ettenägelikult pisukesed ettevalmistused kokkamisega, et vastu üllatus teha. Siis varsti olidki nad toas ja ise õhevil olles ulatasid kingikarbi ning lilled rõõmsalt kallistades mind. Lauale tekkisid nii minu loomingust sündinud amps ja ka minia tekitatud südamekujuline mini tort.
Muidugi ei jaksanud ma kingitust avamata jätta!!!



No ja nende poolt oli see sedavõrd meeldiv tunnustus! 
See tegi südame kohe vägagi soojaks!


Kevadised nartsissiõied seisid veel kaua vaasis ja tekitasid naeratuse mu hinge!