Tähtsad kohtumised Tallinnas 15.04.2017

Juba ammu sai plaanitud TÄHTSAID asju! Kuupäevad kokku lepitud ja võimalikud kohtumised täpselt rihitud!
Minu päev algas sõidupäeval vara! Kõik asjad valmispakitult ootasid kaasa võtmist. Juhtus siiski viimasel minutil "veike viperus" - bussijaama jõudnult märkasin, et üht kõige tähtsamat asja nagu Pildivutlar, ei oldki näppus!!!! Mis muud, kui taksoga taas koju vutlarile järgi ja bussijaama tagasi. Bussis hakkas mu väike süda valutama, et kas mu jalad suudavad kiiresti õigele trammile tippida raske seljakotiga. Tegin avaliku hõike meediasse nagu nüüd kõik teisedki teevad....Ja kõik need keda ootasin reageerima, seda ka tegid ning nõu jagasid - aitähh neile! Igatahes kogu planeering toimus õlitatult, mis sest, et ma sibasin elu eest Tallinna tänavail - lõppvaatuses toimus esmane kohtumine Kakumäel Tuleraua peatuses....Kehakinnitamise ja kohvitamise järel hüppasime ratastele ja vurasime Vabaõhu muuseumisse. Nüanss minu jaoks oli, et ratta pidurdus toimus jalgpedaalidega,( millise tegevuse olin suutnud unustada) aga ohtlikumad hetked astusin ratta kõrval ja siledal maal sõitsin uljalt.

sepikoja sisemus on köitev alati

Saunaakna peegeldused :)

Kes näeb oma lapsepõlvekodu ja kes pildistab põnevat tuuleveskit...

Taluõuel vabapidamise kitsekesed...

Särav pesemiskomplekt ja kööginurk...

Lihtsalt ilus vaade

Külatänav

Parditiik

Ajakirjadega "Maret" noorpere tuba 

Ja siis läksime kõrtsi!!! 

Jäädvustasime oma triibud!

Karuse vaipa!

Eesti 100 aastapäevaks!!!

NB! Suumiga näeb seinalt lugeda, et meie triibud Karuse vaipa said

Ise uhked oma tegude üle, lahkusime. Oli aeg teha ettevalmistusi tähtsateks kohtumisteks - ootasime külalisi...kes just täpselt õigel ajal saabusidki...

Pidulik lauahetk. Foto Mari.Prikenfeld

Kallistused ja kingitused jagatud, tervitus pokaalid kõllatud, maitsesime roogasid rõõmsa vestluse saatel.

Sai kätt harjutatud  Lensbabyga ja tehtud tulevukuplaane.

Õhtupimedas tuli lahkuda....

Tänan kallid sõbrad kõige toreda ja armsate hetkede eest!!!

Meenutused lapsepõlvest

Reisimine viis mind pühapäeval paika, kust mälestuspildid vaid rõõmsat meeleolu tekitavad.

Kuskil 10 aastasena tekkis mulle "märg pleuriit", äraseletatult vesi kopsus, mille tulemusena peale haiglaravi sanatoorne järelravi vajalik oli. Ema pakkus siis, et Taevaskoja või Taheva! Loomulikult valisin ma mingi oma lapseliku loogikaga Taheva, mis oli ju Läti piiri ääres ( võibolla on mus pisut piiririkkuja verd ?!!)! Igatahes viibisin ma seal lausa mitu kuud. Toidukordadel pidime enne sööki manustama med.õe kontrolli all kalamaksaõli(väkk!) ja hematogeensiirupit! Seal õppisin ma valssi tansima, sinnani mängisin igat sorti nukkudega: paberist, riidest ja plastiliinist. Seal oli mul kogemus peatäide jubedast pealetungist ja elavhõbedasalviga ravist. Korraldasin seal õhtuti öörahu ajal hirmu-õudusjuttude vestlemise, mille tulemusena valveõde meid söögituppa kella alla nurka seisma viis.  Poisid käisid siis hoolega oma tubadest tualetis, möödaminnes vaadates nurgas seisvaid plikasi!!! Kõigest hoolimata olin arvatud auväärsete kampa, kes metsas pidas üht kaevikus säilinud palkpunkrit salapaigaks! Elu nagu Tom Sawyeril, täis avastusi ja seiklusi!

Sain emalt teada, et ka mu tädi Ellen lapsena Taheva sanatooriumis oma tervist turgutamas oli. See oli enne sõda ja kenas Taheva lossis, mis lahingutes kannatada sai. Varemed asuvad tänapäevase asutise kõrval.

Sanatoorium 1936 a.

Igatahes meenutusi on veel ja veel. 

Kena kevade jätku!

Kevade tulemine

Ta tuleb, ta tuleb.... Pikkamööda ja vihmapladinaga tuules. Igatahes tulbid ei tahagi avaneda, vaid hoiavad kroonlehed kinni!

Tahtsin vaherõngaste tegevust tunda...

    

 Päike paistis lahkesti ja lisas rõõmsaid helke kevadlilledele aias!
 Mu pähe tekkis kohe pisuke mõte - kui õige prooviks neid vaherõngaid!
Kõhutasin lillede kõrval, ähkisin ja puhkisin tükk aega, et selgeks saada, mis moodi see vaherõngas oma tööd teeb. Pidin ju saama oma tahtmist, aga päris kiruma võttis aparaadi mittesõnakuulmine! :) Eks ma pean veel harjutama!












Hüatsindid levitavad tugevat aroomi üle aiamaa.
 Ja nende õied on nii pontsakas vormis :)
Roosad ja lillakad on üsna tavalised, aga see kreemjas tundub erilisim.

Märtsikellukas

Kuidas küll kevad alati nii isemoodi tuleb? !

Kevade eelne

 Muulikivid veel jäises haardes.... aga päike teeb juba tublit sulatamise tööd :)

Üksik suleke päikeses, tuules, lumes ja kivil: pääseb varsti vabadusse!

Kevadine sagimine

 Inimeste ja luige tegemised: ühed lähevad merele ja teine naudib hommikut!

Ühes suunas tuulega...

Pääsusilmad

Mitmeid aastaid olen tahtnud kevadel seda lille jäädvustada. Tänavu see siis ka õnnestus ja leidsin vaid ühe ainuma eksemplari luhalt!!!

Pärast vihma

Ilus soe kevadpäev ja siis hakkas kergelt sadama. Ma olin väikesed istutustööd just lõpetanud ja see taevast tulnud lisakastmine nagu kinnitas mu tegemisi! Tahtsin  neid piiskades lilli jäädvustada - lilled tundusid väga värskete ja rõõmsatena.

Üksik luik

Läksime juhuslikult muulile ja ei näinud ühtki huvitavat lindu! Isegi mitte parte! Äkisti märkasin muuli kivide ääres üht suuremat lindu, kes kogu aja meie poole ujus. Kahetsesin hirmsasti, et fotoka ees polnud zoomtoru, aga teha polnud enam midagi. Luik aga sõudis ja nagu polekski meid õieti märganud. Lõpuks otsustas ta kividele istuda!!! Võtsime siis natikese haaval talle lähemale minna. Tema plaan oli aga minna üle muuli jõkke. See toimus vägagi raskelt, nii et me korraks arvasime vigastusevõimalust. Lõpuks oli ta õnnelikult vees ja ujus oma teed. Aga kaaslast tal polnud......

Sirelite aeg

Tänavu on sirelite lõhn tugev ja lausa uimastav! Loodame, et vihm, mis muutis õied raskeks, laseb neil kauem särada.

Meie aiast

Need esimesed kevadkuulutajad on veel arglikud. Lindudel on kevad juba täies jõus - sidinat, sädinat õhus kõvasti kuulda. Inimestelgi omamoodi rahutus sees. Tulevikunoodid on küll ähvardavad, aga lootus paremale ajale ei saa kaduda!