Laidevahe retk Viljandi FK ja Pärnu FK

 Peeter Sink pidas plaani pikalt kuhu Saaremaal korraldada fotoretk. Mis just Laidevahe koha otsuseni viis, teab ta vaid ise, aga osalejatele reklaami jagamine oli tähtis! Tõelised entusiastid fotonduses leidsid, et koht sobib nii pildistamiseks vajaliku loodusega ja majutusvõimalusega. 28.juulil algas siis teekond Virtsu sadamasse parvlaev Pireti väljumisaeg 10.15

Peetri ettepanekul läksime enne sadamasse minekut veel Virtsu vasallilinnuse müüridele. Minul polnud aimugi sellise olemasolust! 

Laevasõit algas minuti pealt Virtsu sadamast suunaga Kuivastu sadamasse. Muhu saarelt kihutasime Orissaarde ja veel pisut Maasi ordulinnuse varemetele.

Pääsupesa ja pääsuke

Õues oli äikeseähvardus tugvnenud ja välgutas koos vihmavalinguga. Sõitsime edasi. Tee viis meid põneva kiriku juurde Pöides, mis on restaureerimisel vanim kindluskirik Eestis.

Siis uudistasime veel üht rändrahnu, millele on pandud nimi Pireti kivi ja sellel oma legend. Valjala kihelkonnas Laimjala vallas endise Kõiguste mõisa juures asub suur kivi. Rahvajutt räägib selle kivi sattumise üle sinna järgmist. Muiste elanud Saaremaal suur ja kuulus vägimees Suur Tõll. Tal olnud ka naine nimega Piret, kes oli samuti suur ja tugev. Kord tahtnud Suur Tõll endale sauna ehitada. Selleks valinud ta koha Laimjala vallas Audla külas asuva Tõllu talu maa peale. Sauna ehitamisel olnud tal abiks ka Piret. Sauna ehituseks tarvisminevaid kive kokku vedades kukkunud Piretil kivi põllest maha jala peale. Ta saanud sellest nii palju haiget, et hakanud nutma ja nutnud 14 ööd-päeva järjest. Nendest pisaratest, mis ta valas, muutus ümbruses maa soiseks ja kannab veel praegugi Naistesoo nime. Kivi aga jäi sinnapaika ja püsib seal praegugi. Ta on umbes 5 meetrit kõrge ja 10-meetrise ümbermõõduga, kusjuures kogu kivi on maa peal ja teda kutsutakse Pireti kiviks.

Lõpuks jõudsime majutuspaika Siiksaarel. Kuna Orissaares oli meie lõuna uhkes Pritsu kohvikus, siis ei hakatud aega viitma ja suunduti eesmärgilise rannamaale linde jahtima, parima linnupildi saamiseks. Veel säras päike, kuid tumedad pilved kogunesid. 

Teised suundusid valitult ühte suunda, mina proovisin ka, kuid loobusin objektiivi võimekuse puudumise tõttu ja muutsin kurssi. Enne seda proovisin küll üht võtet....

Muidugi leidsin küll linde, kuid oluliselt vaiksem oli ja ma nautisin olemist üleüldse. Kaugemal meres luigepered toimetamas. Kaugusest teiselpool lahesoppi paistis tuletorn, kuhu oli plaan minna...

Hakkasin suunduma meie auto poole ja tahtsin veel metsa alla uudistama minna või siis kauguses lehmasid... aga siis istus kivile üks linnuke minu jaoks ka...

Varsti tulid teised ka kaugusest ära ja nii sõitsime sinna tuletorni juurde. Kus siis enne tuli jala kõndida karjamaa veerel. Üks vasikas sai ammlehmalt piima imeda, seda stseeni ruttasin minagi jäädvustama.

Tuletorni taguses meres tohutul hulgal kormoraane ja ka muid veelinde askeldamas kivisel rannal...

Tegime torniga ühispildi ja sõitsime majutusse lõket tegema ja lõõgastuma. Järgmisel hommikul vara kuskil kell 4 hüppasid poisid üles ja suundusid autoga fotojahile; meie sisustasime oma päeva Saaremaa kodukohvikute külastamisega, mis oli igavesti vahva ettevõtmine.

Ja seal saime ka  saaremaa lambaid vaadata, kes palavuse tõttu olid kadakatesse pugend, aga perenaise hüüete ja leivapalukese järele välja tulid. neil olid kõigil kaunid nimed ja oli armsad.

Päeva teisel poolel toimus võistlus fotoaparaadi hoidmist teravustamisel kindla käe oskusele! Peeter usaldas oma aparaadiga meid ja õpetas kuidas seda paganama kahvlit teravalt pildiks saada... Võistluseks sai igaüks vaid 1 lasu ja see oli otsustav tulemus. Pärast Peeter naeris, et keegi oli osanud kahvli lusikaks teha, vist mina, sest mul on seismisel tasakaaluga raskusi. Järgmisel päeval saime teada võistluse võitja, kelleks osutus Aiver!!!

Siis oli meil pidulik viimase õhtu ühine söömise traditsioon: kartul, heeringas hapukoore sibula ja hakitud munaga...ja pudeli Ukraina viinaga!

Merje otsustas mereranda ööbima minna telgiga ja seal linde jahtida. Kõik teised pugesid oma pesadesse ja ärkasid rõõmsalt hommikul. Jätkus võistlus parima linnupildi ja parima olupildi eest. Igaüks sai esitada 2 linnupilti ja 2 olupilti. Olupildi võitis meie noorim osaleja Maris Tilk! Ja linnupildi parimaks tegijaks osutus Aiver Oja. Õnnitlused neile! 

Tegime veel kogu kambast ühispildi ja siis korjasime kodinad kokku ning kodusõit võis alata.

Enne tähtsaid ettevõtmisi, viis Peeter meid oma lapsepõlvemaadele mere äärde.No seal kihas lindudest ja nende askeldustest ja rand oli kaunis ning kõik oli kuidagi käe-jala juures.... Ja isegi ühel kivil seisis Haigur nagu oleks ta seal kogu aja olnud Peetri  meelest...Kaugemal kuivatas kormoraan oma tiibu...

Suured tänud, Peeter,  kõike korraldamast ja näitamast!