Reisimine viis mind pühapäeval paika, kust mälestuspildid vaid rõõmsat meeleolu tekitavad.
Kuskil 10 aastasena tekkis mulle "märg pleuriit", äraseletatult vesi kopsus, mille tulemusena peale haiglaravi sanatoorne järelravi vajalik oli. Ema pakkus siis, et Taevaskoja või Taheva! Loomulikult valisin ma mingi oma lapseliku loogikaga Taheva, mis oli ju Läti piiri ääres ( võibolla on mus pisut piiririkkuja verd ?!!)! Igatahes viibisin ma seal lausa mitu kuud. Toidukordadel pidime enne sööki manustama med.õe kontrolli all kalamaksaõli(väkk!) ja hematogeensiirupit! Seal õppisin ma valssi tansima, sinnani mängisin igat sorti nukkudega: paberist, riidest ja plastiliinist. Seal oli mul kogemus peatäide jubedast pealetungist ja elavhõbedasalviga ravist. Korraldasin seal õhtuti öörahu ajal hirmu-õudusjuttude vestlemise, mille tulemusena valveõde meid söögituppa kella alla nurka seisma viis. Poisid käisid siis hoolega oma tubadest tualetis, möödaminnes vaadates nurgas seisvaid plikasi!!! Kõigest hoolimata olin arvatud auväärsete kampa, kes metsas pidas üht kaevikus säilinud palkpunkrit salapaigaks! Elu nagu Tom Sawyeril, täis avastusi ja seiklusi!
Sain emalt teada, et ka mu tädi Ellen lapsena Taheva sanatooriumis oma tervist turgutamas oli. See oli enne sõda ja kenas Taheva lossis, mis lahingutes kannatada sai. Varemed asuvad tänapäevase asutise kõrval.
 |
| Sanatoorium 1936 a. |
Igatahes meenutusi on veel ja veel.
Kena kevade jätku!
9 kommentaari:
Ei ole kuulnudki sellisest paigast aga Sinu mälupiltide abil võib selle päris kenaks kohaks mõelda :)
Kas teadsid ka,et sinna satud või oli üllatus?
No sattuma pidime Koiva puisniidu üleujutusele ja sinna juurde käis Taheval asuv vaatetorn, mille juurde sai just sanatooriumi juurest. Looduse omnibussi korraldusel pärnakatele.
Taheva ja Koiva, tuttavad nimed mõlemad, on sugupuu uurimisel silma jäänud... mõned mu esivvanemad on sealkandis elanud ;) Kahjuks endal see koht veel avastamata. Aitäh, et jagasid ;)
No vaat milline lisaväärtus muule mõnusale.
Tore on taasavastada vana ammuunustatut ning mälupilti värskendada...
Ka mina kuulen sellist kohanime esimest korda. :)
Tore lugemine, mis millegipärast siiani kahe silma vahele on jäänud! Suur tänu sulle!
Olen isegi lapsena mööda sanatooriume käinud. Tahevas olin umbes aastatel 1982 ... Mõned aastad ja taevaskojas 1987 kuni 1991. Olid ajad, minu jaoks. Enamus oma elust olingi haiglates ja sanatooriumites kuni Eesti vabariigi saabumiseni, juu siis tulid targemad arstid kes tõdesid et kopsu haigust ei ravi ainult värske õhk ja kaunis loodus. Ja olingi kõpsti 1992 aastal opi laual ( mõlema kopsu operatsioon ) olin siis juba 13 aastane. Kirurg pakkus mulle ilma opita eluiga kuni 16a. Nüüd ole 40 elus ja elujõus. Kuid sanatooriumit meenutan ikka hea nostalgjaga.
Postita kommentaar