Reisimine viis mind pühapäeval paika, kust mälestuspildid vaid rõõmsat meeleolu tekitavad.
Kuskil 10 aastasena tekkis mulle "märg pleuriit", äraseletatult vesi kopsus, mille tulemusena peale haiglaravi sanatoorne järelravi vajalik oli. Ema pakkus siis, et Taevaskoja või Taheva! Loomulikult valisin ma mingi oma lapseliku loogikaga Taheva, mis oli ju Läti piiri ääres ( võibolla on mus pisut piiririkkuja verd ?!!)! Igatahes viibisin ma seal lausa mitu kuud. Toidukordadel pidime enne sööki manustama med.õe kontrolli all kalamaksaõli(väkk!) ja hematogeensiirupit! Seal õppisin ma valssi tansima, sinnani mängisin igat sorti nukkudega: paberist, riidest ja plastiliinist. Seal oli mul kogemus peatäide jubedast pealetungist ja elavhõbedasalviga ravist. Korraldasin seal õhtuti öörahu ajal hirmu-õudusjuttude vestlemise, mille tulemusena valveõde meid söögituppa kella alla nurka seisma viis. Poisid käisid siis hoolega oma tubadest tualetis, möödaminnes vaadates nurgas seisvaid plikasi!!! Kõigest hoolimata olin arvatud auväärsete kampa, kes metsas pidas üht kaevikus säilinud palkpunkrit salapaigaks! Elu nagu Tom Sawyeril, täis avastusi ja seiklusi!
Sain emalt teada, et ka mu tädi Ellen lapsena Taheva sanatooriumis oma tervist turgutamas oli. See oli enne sõda ja kenas Taheva lossis, mis lahingutes kannatada sai. Varemed asuvad tänapäevase asutise kõrval.
 |
| Sanatoorium 1936 a. |
Igatahes meenutusi on veel ja veel.
Kena kevade jätku!
