Reis Lofootidele

Olime sadamasse jõudnud ja oma asjad laadinud  Loodusretked.ee bussi hommiku kell.6.45
Siis algas me pikk retk Tallinna A sadamast Helsingi ja sealt juba soome teid pidi põhja poole...

 Torniosse jõudmiseks tuli läbi sõita umbes 800 km koos vahepeatustega. Siis jõudsimegi Läänemere Botnia lahe äärsesse Merihelmi campingusse!

Esimese öö veetsime telkides Tornio jõe rootsipoolsel kaldal Kukkolas. Inimesi on alati paelunud polaarjoone müstika. Sinna jõudes võttis meid vastu karikakarde välu koos lendlevate liblikatega. Supipaus ootas meid Gällivare silla juures, kus Raimond selleks mõnusa paiga leidis.

 Peale pisukest kehakinnitust jätkasime sõitu Kiruna suunas. Kirunas asuvad suured metallitehased ja rauakaevandused.






Olimegi jõudnud Abisko rahvusparki, kus tegime tõstukiga reisi mäekülgepidi üles ja ka tagasi alla. Oli külm ja kõle tuul, no niimoodi, et pildistamisel sõrmed kangestusid... All küsis Raimond et päris tipus te ju ei käinudki! Jala oleks veel pidanud ülespoole minema üks pool km. Prrrrrr! Näha nagunii pold peale paksu,külma, niiske pilvevaiba midagi!!!




Raimond juhtis meie bussikese taas teele ja ja natukese aja pärast kamandas  meid rännakule Abisko jõe kanjonisse! Oli see vast võimas vetemüha ja hoog! Kanjon ise kiviseintega soise pinnaplatooga, mille vahel tormles uskumatu rohelise värviga puhas vesi, vahutades ja mässeldes!








 Päev kiskus õhtusse ja vihma hakkas ladinal taevast kallama.Öömaja pidi olema Narviki lähedal, kuid kellelgi pold isu telkisid avada lausvihma käes!
Nii jätkas Raimond bussijuhtimist ja üsna hiliseks ajaks
jõudsime läbi mitme katsumuse Raftsundi autocampingusse. Vihm oli lõppend ja meie asusime väsinuina telkima. Suurt rõõmu tegi see, et campingus oli dušš sooja veega ja esikuruumis oli soe radiaator, millel sai märgu esemeid kuivatada.
Olen unustanud mainida, et reisi algusest peale tekkis meie kõigi vahel tore ja sõbralik aasimine ja killutamine! Vihmaski leidus mingi kild, mis meid naema ajas!

Päev algas ikka nagu alati kl. 8 einestamisega ja umbes kella 10 jõuame Digermuleni külla. Seal on kohvik, mille ees käib müügiputkade avamine, sest homme toimub igaaastane matk Digermuleni mäe tippu! Meie kaval plaan oli see retk teha just täna ja suures rahus! Algus oli täitsa norm teerada, mis aina kõrgemale viis. Hiljem tuli natike alpinismiga tegeleda, hoides jämedatest köitest ja end üles vinnata siledatest kividest...Teel leidsime kullerkuppe ja ojamõõlu ja palju orhideesid. Ja alles õitsesid pihlakad! Aga murakate marjad punetasidki juba...

Aga tipus avanes niiiiii avar vaade sakilistele mägedele, millede lõppu polnudki näha ja merele, mis nende vahel! Ilmastik vaheldus kogu aja - kuskilt piilus pilvede vahelt päike ja teisal rippus raske hall pilvemass mäesakkides, peites äragi nende tipud!

 Järgmiseks sõit Trollfjordi! Tundus, et hallid pilved ei jäta meid hetkekski! Miskit helesinist vilksatas vahetevahel nende vahelt! Külasadamas ootas meid juba üks kohalik norra piraat Madsen, H. oma pisikese mootorpaadiga! Veidi sagimist meie seas, kes kellega, sest korrga võeti peale vaid 4 inimest pluss Raimond! Madsen lükkas meie valikud ümber ja tegi näpusuunamisega selgeks, kes kohe ja nüüd tuleb paati! Olin ka see õnnelik esimeses paaditäies! Meile jagati ujumisvestid ja uhke kaarega kihutasime minema! Imetlesime kõrguvaid mäemassiive ja meist mööduvat purjekat, linnukesi ja koskede jugasid alla kihutamas kivistelt kaljudelt...Raimondi panime selle fjordi vahesadamasse maha ja siis hakkasime tagasi keerama.
Ja äkki rebis päike pilvemassi lahti ning kukkus meile vikerkaari jagama......Oo kaunis hetk!!
Ühe saarekese juures tegi piraatkapten peatuse, et legendist jutustada! Noh et miski norra pere oli kunagi tulnud sellele saarele kartuleid ja lapsi kasvatama!!!!  Ja et kui me talle nüüd ja kohe ei maksa, siis ta paneb meid sellele saarele! ? Naersime, mis kole ja andsime nõutud summa!!
 Seejärel Madsen toimetas meid sadamasse, võttes peale teise trobikonna! Hiljem kuulsime, et Madseni naine pidi koduaknast nägema ta toimetamisi, aga kapten ei tahtnud prouale rahasaamist näidata!

Õhtuks olime taas tagasi oma telkimspaigas ja meie kodumäele olid siginenud lambad, kes rahulikult rohtu nosisid ja isegi alla teele kondasid.
Meres oli taas mõõn ja merepõhi tuli meilgi üle vaadata!

Üksik linnuke kisas ja otsis midagi paljastunud mere põhjast. Ju ta ikka miskit leidis ka.   

Järgmine päev me taas ratastel, et päeva lõpuks jõuda  Å külla! Tunnelitest sai sõidetud nii pikkadest ja lühematest, nii läbi mägede ja mere alt! Päris põnev! Maailma kuulsa kirikuga vaate juures otsustas Raimond meilegi seda jagada. Tänud talle! Sõitsime ka Lofootide pealinna Svolværi.

Äkki küsis Raimond, et kas tahate ookeani liivarannale ujuma minna? No miks ei taha, ikka tahame! Oligi peatus ja liivarand! Krapsisime oma jalanõud jalast ja ronisime üle suurte kivide liivale ja sinna veerevate lainte sisse - ssss, mis külm vesi lausa sulajää! Aga vaated olid taas võluvad!

 See tunnel tuleb Reine mäe alt ja sellele mäele läheb ka ülesminekurada. Meie noored kaaslased kõhklesid, kuid sööstsid siiski grupi au päästma! Nad jõudsid küll poolele teele, kui tulid siis tagasi, sest minek olevat olnud liigjärsk. Meie otsisime avanenud platoole omale parimaid telkimis kohti. Tuul lõõtsutas koledasti - ikkagi ookeanis maa äär. Lõpuks leidsime turvalise lohukese, kuhu telgid üles lõime. Meie nelja telk sai kuidagi kaldega ja hommikuks oli Lembit käkras ukse all! Öösel hakkas kergelt sadama ja tuul oli tõusnud veelgi! Midagi, tuli tõusta ja kokku pakkida märg telk!

Lõhe akvaariumis

Vihm ja tuul muutusid juba üsnagi tormakaks. Lootsime küll teel, et ehk jätab järele... Siis anti valida kaht muuseumi: Viikingi ja meremuuseumi vahel. Otsustasime meremuuseumi kasuks, kuna ilm poleks meid viikingite vabaõhu muuseumis lasknud nautida midagi, aga meremuuseumil oli katus pea kohal ja sai olla siseruumes. Pärast tegime veel oste kalapoest, kust mina ostsin suitsetatud vaalaliha ja ka kuivatatud turska. Hiljem sõitsime Svolværi kaubanduskeskusse, sest tuul oli muutunud tormiks ja oma peatuspaigas läksime magama hoopis selle sooja majakese põrandale! Õnneks polnud eriti ka campningus matkaautosid, nii et, saimegi niimoodi olla. Nalja ja naeru jätkus hilistundideni, sest kuidagi pidi tasakaal ju tekkima. 

 Hommikul tundus see vihma ladin juba üsnagi tüütu, aga retke oli Raimond plaaninud külla ühele eestlannale minna, kes peab oma sakslasest mehega kunstigalleriid! Mõeldud tehtud ja kingitus ka olemas: nobenäppp Sirje kootud sall! Seisime südame põksudes ukse taga. Tore väike majake ja veel toredam perenaine! Vaatamist jatkus pikemaks ajaks ja ostudeks ka! Vihm andis pisut järgi ja selleks hetkeks kui me vanale mägiteele läksime, oli kohe täitsa tore ja kuiv. Sain ühte koske sametiseks teha ja kellukesi ja oh üllatust siis ilmus mäenuka tagant kotkas! Kodusel järeluurimisel tuvastasin, et tegemist oligi merikotkaga!!! Tema tee kulges otse üle minu pea. Mis muud kui toruga tuld! Siiski oli ta madalates pilvedes ja teravaks ma kuidagi ei saanudki. Idülli jatkus väga lühikeseks ajaks, kohe hakkas jälle vett alla tulema ja mina tammusin bussi juurde. Bussi ümber vaikus ja aknast oli nagu näha keegi magamas. Lonkisin siis randa.

 Järgmisel hommikul hakkas me reis juba kodu poole kulgema. Pakkisime kuivatatud riided, sõime ja läinud olimegi Raftsundist. Uhked sillad ja vaated meile nagu kutseks....
Narvikis taas ja kingituste ostmine... 
Siis seisis ühel platsil norra või rootsi Gulliver!!!
Grupipilt sai tema varvastel seistes!!! :)

Lõpuks jõudsime õhtuks Kjällivara lähistele järve äärde. Seal mehed püüdsid kala ja mina kütsin pisikest sauna. Ja muidugi tuli ka päikese loojumist pildistada. Saunast sai ka otse järve joostud,Ingrid supelkostüümis üleni ja mina saunarätis :) põlvedeni - täitsa mõnus ja soe! 
Lofootide pilved ja tuuled olidki jäänud koos mägedega selja taha.

Viimase öö veetsime soomes tehisjärve ääres Uljuanis. Loojang oli sume ja vaikne aga telki pidime meie naised üles panema just, siis kui kõige raskem, sest maapind osutus kõvaks kiviklibuks ! Kanged nagu me olime, saime hakkama ja pärast mehed kinnitasid vaiu veel üle. :)))

Taas hommikul kribinal-krabinal üles, telk kokku ja asjad ka ning Helsingi poole vurama. Sadamas oli veidi aega ja jalutasime lähitänavatel, sõime jäätist ning hängisime niisama. Kodusadamasse jõudsime juba südaööl. Mu poeg oligi oma matkaautoga kohal ja nii võis teekond Pärnu  alata  !!!!